Maaomanikud

Andres Rajamets, Väljasepa talu

Karjatan RMK rendimaal, tegutsen ja elan naabruses Kirikukülas. Ala olen majandanud mahepõllumajanduslikult aastast 2005. Maatükil olen karjatatud ka lambaid. Hetkel karjatatakse lihaveiseid ja hobuseid. Ala ei sobi niitmiseks, on palju kive ja mättaid, samuti kraave. Pean lugu eelnevate põlvkondade tööst ja ei soovi ala parendada näiteks mätaste silumise või kivide eemaldamise näol. Alal on palju endisi piirikive nn ristikive, ülekäigud veesoontest, mis samuti kividest laotud, need kõik on tänu karjatamisele taasleitavad ning kasutan isegi samu radasid.

Ala on väga liigirikas ja vahelduvate kasvukoha tüüpidega ning maastik liigendatud. Alvar läheb üle liigirikkaks aruniiduks, kus kasvab palju käpalisi, ning 2025 a. leidsin lisaks alal 2 uut liiki - kärbesõie ja hariliku muguljuure. Käin alal tihti ja märkan seal kõikvõimalikke muutusi.

Projekti tulemused huvitavad mind kindlasti, minul pole võimalik vaatlustele ju teaduslikult läheneda.

Kaie Kattai

Olen Saastna poolsaare „pärismaalane“. Tegemist on lapsepõlvekoduga – vanavanemate majaga, mis tänaseks mulle kuulub. Maja ise on üsna vana, ehitus sai alguse enne sõda ning on püsti pandud muhukate poolt otse tsaariaegsete kordonivaremete peale. Ehk siis – ajalugu kubiseb igast nurgast. Olen siit ära olnud kaks pikemat perioodi – esmalt põhikooli ajal ning hiljem seitse aastat, mil elu viis mind Kesk-Eestisse tööle. Viimased paarkümmend aastat olen aga jälle truult Saastna ranna ääres ning lisaks lambakarjale käin ka päristööl, sest loomapidamisest üksi ära ei ela. Põllumaad mul pole, nii et heina tuleb loomadele osta. Loomi on mul elu jooksul olnud omajagu: lambad, lehm, sead, kanad, haned, küülikud. Tänaseks on jäänud vaid lambad – neid hetkel 25 tükki. Olemas on küll uus majandushoone, kuid rohkem kui 30 lammast sinna ei mahu. Rohkemat ausalt öeldes ka ei jõuaks – villa niidan oma kätega ja sõnniku vean käsitsi välja.

Miks ma üldse loomi pean? Põhjuseid on mitu. Esiteks, et pääsukesed ei kaoks (mulle väga meeldib nende laul). Teiseks, et ma ei peaks oma õue eraldi niitma – meil on aed selleks, et loomad aeda EI pääseks, mitte vastupidi! Ja kõige olulisem – et rand ei kasvaks kinni pilliroo ja võsaga. Minu lammaste hooldamisest jääb üksi väheks, siin tulevad mängu ka naabermaad hooldavad veised. Veiste omanikuga mul on tihe koostöö: mina pakun elektrit ja silma peal hoidmist, tema vastu karjatamistulemust ka minu maa peal (minu lambad käivad tema maa peal muidugi ka). Paraku on tänavune aasta olnud nii vesine, et tulemust on veel vähe näha. Veised on pilliroo vastu tõelised spetsialistid – noor roog maitseb neile hästi, kuna on magus ja nemad ei pelga ka märgi jalgu. Lisaks on neil šaakalite ees kõva eelis. Lambad aga eelistavad kuivemat jalgealust.

Ala on terve minu eluea jooksul olnud pidevalt hoolduses ja liigirikkus on endiselt suur. Esineb mitmeid kaitsealuseid taimi, näiteks vähemalt seitset liiki orhideesid ning niidu-asparhernest. Linnustik on rikkalik, ehkki kahjuks ajaga siiski vähenenud. Probleemiks on pealetungiv võsa (kadakad, pajud, türn- ja paakspuud, männid, kased).

Nagu mujalgi Eestis, on ka siin väiketalu pidajaid vähemaks jäänud – loomade pidamine paneb inimesed n-ö „kinni“, nõuded on karmid ja kasumit, võrreldes IT-sektoriga, ei tasu otsida. Nii on Saastnas loomi oluliselt vähem ja neid tuuakse kaugemalt (antud ala hooldavad veised tuuakse 27 km kauguselt igal aastal).

Mind aga kõnetab kõik, mis puudutab liigirikkust, maastikku ja miljööd. Samuti ootan suure põnevusega projekti tulemusi – mis seis on ja kuhu poole liigume. Paljut ei näe ju silmaga, aga uuringud on ideaalne viis teadmisi juurde saada. Kes teab, ehk avastan isegi midagi uut, mida ma veel ei tea!

*Vasakpoolne ala viimasel pildil on Kaie hooldatav ala ja parempoolne on veiste omaniku hooldatav ala.

Kaarel Pent - põllumajanduse ja teaduse ühendaja

Olen üles kasvanud Põlvamaal Võhandu jõe ääres, kus lapsepõlvekogemused ühe-kahe lehma, lammaste, sigade ja kanade pidamisest ning marjakasvatusest kujundasid minu esimesed arusaamad põllumajandusest. Just sealt sain tunde, kuidas loomapidamine, taimekasvatus ja loodus omavahel seotud on.

Tartumaal asuv talu on minu isa kodu, mille pärisin 2017. aastal. Seal kasvatati varem mahepiimakarja, kuid ise olen keskendunud pigem mahetootmisele ja taimekasvatusele. Praegu kasvatame väikesel pinnal tatart ja liblikõielisi (hernest ja ristikut) ning katsetame haljasväetiskultuuridega, näiteks valge sinepiga. Samuti arendame köögiviljandust, püüdes kaasata võimalikult palju tehnoloogiat ja automatiseeritust – ehk isegi robotiseeritust –, et töömahukat köögiviljatootmist tõhusamaks muuta.

Olen lõpetanud bakalaureuse- ja magistriõpingud ning jätkan täna doktorantuuris, kus minu uurimistöö ja katsepõllud põimuvad perepärandiga. Minu jaoks on oluline säilitada perekonna pärand ja anda oma panus nii Eesti teadusesse kui ka kohalikku kogukonda. Talus renoveerin vanavanemate kodu ja tahan jätta endast jalajälje, mis räägiks tulevikus positiivsemat lugu kui pelgalt süsinikuheitmed.

FutureScapes projektis osalemine annab mulle võimaluse saada teaduslikku infot oma põllu seisundi kohta ja teha tulevikus veel teadlikumaid otsuseid. Põlluharimist seon pigem teadlase ja õpetaja rolliga ning oma sideme hoidmisega maaga, mitte suure tulu teenimise eesmärgil.