Meie tippkeskuse keskkonnatehnoloogia töörühma liige Gen Mandre rääkis Delfile looduspõhiste veelahenduse olulisusest linnades.
Murukivi ja vihmapeenrad aitavad sajuvett kinni hoida. Fotode autorid: Ilmar Saabas, Margit Kõiv-Vainik ja Triin Sööt.
Gen tõi välja, et praegused sajuveetorud ei suuda aina tihenevate tugevate vihmasadudega toime tulla ning maa all ei ole ruumi ka suuremate torude jaoks.
Antud juhul aitaksidki looduspõhised lahendused, näiteks rohekatused, vihmapeenrad, vett läbilaskvad katendid, viibetiigid ja mitmesugused immutuslahendused, mis hoiavad sajuvett kinni ja aeglustavad selle voolamist torudesse. Nii väheneb torustike koormus ja ka üleujutuste oht.
Gen rõhutas, et enamasti ei eelda sellised lahendused suuri investeeringuid, vaid teistsugust mõtteviisi linna kujundamisel. Näiteks võib juba olemasolev haljasala toimida ajutise veekogumisalana, kui seal on tagatud ligipääs sajuveele. Samuti saab väikeste sekkumistega, näiteks restkaevu rohealale suunamisega, muuta vee liikumisteed nii, et see ei jõuaks kohe torustikku. Sageli eksitakse aga just pisiasjades: sajuvett koguvate rohealade ette paigaldatakse äärekivid või suunatakse vesi projekteerimisel valesse kohta, mistõttu ei saa looduslikud puhveralad oma funktsiooni täita.
Üks levinud probleem, mis linnades uputusohtu suurendab, on omaalgatuslik koduhoovide asfalteerimine ja plaatimine, sageli eesmärgiga vältida sissesõidu poriseks muutumist. Kahjuks ei lase just kõvakattega pinnad veel maasse imbuda ning vesi võib voolata edasi mõnikord mitme kvartali kaugusele, kus on looduslikult madalam koht ja tekib uputus.
Geni sõnul on hoovi asfalteerimisele hea alternatiiv murukivi. Murukivi on kandev ega muutu poriseks, aga laseb samal ajal ka veel pinnasesse imbuda.
Loe täispikka artiklit siit.